filmov
tv
Rahvusvaheline tantsupäev 2022 - Leigarid

Показать описание
Savikoja venelane
Leigarite muuseumikava süit Urvaste, Mustjala, Karksi jt variantidest,
tantsuvariandid õpetanud Kristjan Torop,
süidi seadnud Kalev Järvela ja Sille Kapper-Tiisler,
tantsitud vabaõhumuuseumi kevadlaadal 1. mail 2022.
Savikoja venelane on Eestis 19. saj lõpus ja 20. alguses käibinud "perekond" polkatantse. Pärimustantse liigitatakse nn perekondadesse iseloomulike liikumiste järgi, Savikoja puhul on selleks paariliste järjestikku kulgemine, millest lähtuvad muud paikkonniti varieeruvad tegevused. Nagu enamik meelelahutuslikke pärimustantse, esindab ka Savikoja venelane omaaegseid rahvusvahelisi moevoolusid: Hulk lühikesi kahetuurilisi polkatantse sündis nii Eestis kui ka näiteks Soomes ja Lätis pärast seda, kui algselt arvatavasti Tšehhist pärit talupojapolka oli 19. saj keskpaigaks vallutanud Lääne-Euroopa kõrgemate kihtide tantsupõrandad. Pariisis 1840ndatel täieliku "polkahulluse" põhjustanud tants koosnes mitmest tuurist ja sisaldas erinevaid figuure, mis hiljem iseseisvate tantsukestena tagasi rahvatraditsiooni levisid.
Vahel tantsu saateks lauldud sõnad Savikoja venelasest või savikoti või savikuuri venelasest ja ka teistest võõrast või linnapäritolu tegelastest on aga kohalikku päritolu ning kõnelevad pärimusliku pilkelaulu rollist ajastu peeglina. 19. sajandil ja 20. saj alguses liikusid maal veel üsna laialdaselt ringi potisetud ehk Setomaalt ja Peipsi-äärsetest vene küladest pärit rändkaupmehed, kes kogusid taluperedelt kaltsu, hobusejõhve, nahku, takku jmt, andes vastu kohalikes (Räpina, Võõpsu, Siimusti jt) savitöökodades valmistatud savinõusid, uuemal ajal ka linnakaupa nagu seep või klaasnõud. Just neid kutsuti ka savikoja venelasteks. Kosilase halvaks panemise motiiv esineb nii rituaalse pulmalaulu kui lorilaulude osana mitmel pool. Konkreetselt Savikoja-laulude sõnad on esitatud jõukama taluperemehe positsioonilt, kes ebakindlas staatuses rändurit vaeseks ja halvaks peab, ent vähemalt ühe Saaremaa teate järgi jõuab laululugu välja ka moraalini, kus kõik erinevad võõrad ära põlanud isa tütar jäetaksegi vanapiigaks ehk üksindusse, mis aga taluühiskonnas oli veel kardetavam kui vaesus.
Rahvatraditsioonis ei ole tantsudel olnud pealkirju, üht tantsu nimetati mitut eri moodi ja sama nimetusega on tähistatud mitut eri tantsu, mis näitab, et tantsimine ise oli tähtsam kui tantsule nime panek.
Leigarite muuseumikava süit Urvaste, Mustjala, Karksi jt variantidest,
tantsuvariandid õpetanud Kristjan Torop,
süidi seadnud Kalev Järvela ja Sille Kapper-Tiisler,
tantsitud vabaõhumuuseumi kevadlaadal 1. mail 2022.
Savikoja venelane on Eestis 19. saj lõpus ja 20. alguses käibinud "perekond" polkatantse. Pärimustantse liigitatakse nn perekondadesse iseloomulike liikumiste järgi, Savikoja puhul on selleks paariliste järjestikku kulgemine, millest lähtuvad muud paikkonniti varieeruvad tegevused. Nagu enamik meelelahutuslikke pärimustantse, esindab ka Savikoja venelane omaaegseid rahvusvahelisi moevoolusid: Hulk lühikesi kahetuurilisi polkatantse sündis nii Eestis kui ka näiteks Soomes ja Lätis pärast seda, kui algselt arvatavasti Tšehhist pärit talupojapolka oli 19. saj keskpaigaks vallutanud Lääne-Euroopa kõrgemate kihtide tantsupõrandad. Pariisis 1840ndatel täieliku "polkahulluse" põhjustanud tants koosnes mitmest tuurist ja sisaldas erinevaid figuure, mis hiljem iseseisvate tantsukestena tagasi rahvatraditsiooni levisid.
Vahel tantsu saateks lauldud sõnad Savikoja venelasest või savikoti või savikuuri venelasest ja ka teistest võõrast või linnapäritolu tegelastest on aga kohalikku päritolu ning kõnelevad pärimusliku pilkelaulu rollist ajastu peeglina. 19. sajandil ja 20. saj alguses liikusid maal veel üsna laialdaselt ringi potisetud ehk Setomaalt ja Peipsi-äärsetest vene küladest pärit rändkaupmehed, kes kogusid taluperedelt kaltsu, hobusejõhve, nahku, takku jmt, andes vastu kohalikes (Räpina, Võõpsu, Siimusti jt) savitöökodades valmistatud savinõusid, uuemal ajal ka linnakaupa nagu seep või klaasnõud. Just neid kutsuti ka savikoja venelasteks. Kosilase halvaks panemise motiiv esineb nii rituaalse pulmalaulu kui lorilaulude osana mitmel pool. Konkreetselt Savikoja-laulude sõnad on esitatud jõukama taluperemehe positsioonilt, kes ebakindlas staatuses rändurit vaeseks ja halvaks peab, ent vähemalt ühe Saaremaa teate järgi jõuab laululugu välja ka moraalini, kus kõik erinevad võõrad ära põlanud isa tütar jäetaksegi vanapiigaks ehk üksindusse, mis aga taluühiskonnas oli veel kardetavam kui vaesus.
Rahvatraditsioonis ei ole tantsudel olnud pealkirju, üht tantsu nimetati mitut eri moodi ja sama nimetusega on tähistatud mitut eri tantsu, mis näitab, et tantsimine ise oli tähtsam kui tantsule nime panek.