INTERVJUU maksatsirroosi põdeva Carl Danhammeriga

„Ma ei tea õhtul magama minnes, kas ma hommikut enam näen,“ ütleb paarkümmend aastat Eestis elanud ja siin ennekõike skandaalidega tuntuks saanud äri- ja jutumees ning seltskonnategelane Carl Danhammer.

20 aastat jutti viina sisse kallanud mehe maks on läbi. Kui uut maksa ei saa, on tema elupäevad loetud. Aga surma ta ei karda.

„Tegelikult olen endale lubanud, et ei anna enam mitte ühelegi ajalehele intervjuud,“ on Carli esimesed sõnad pärast seda, kui diktofon on käima läinud.

Eelmise aasta novembris sattus ta kaheksaks nädalaks haiglasse. „Kohalik press püüdis läbi uste ja akende palatisse pääseda, et vaatamata mu abitule olukorrale, kus ma kõiksugu voolikutega olin voodi külge aheldatud, mult mõnigi sõna suust välja pressida. Mul ei ole enam vaja avalikku tähelepanu, olen seda oma senises elus niigi kogenud. Olen oma elu sedavõrd palju põletanud, et kõikide nende tempude põhjal võiks ma olla 200aastane,“ muigab natuke mõrult 62aastane Carl, kes õhtuti magama minnes ei saa lahti mõttest, kas ta hommikut näeb.

„Ma kardan magama jääda,“ tunnistab ta.

Kaheksa aastat tagasi diagnoositi tal maksatsirroos.

„Aga ma saan hakkama. Kuigi on selge, et mul on maksatsirroos, mis mind ühel päeval hauda viib, kui ma uut maksa ei saa.“ Carl on oodanud maksasiirdamisoperatsiooni seitse aastat. „Ja kui ma enne ära ei sure, pole välistatud, et seitse aastat tuleb veel oodata.“

Sõna „surm“ on Carli leksikas sama igapäevane nagu „leib“, „õhtu“ või „hommik“ ja seitse on parajasti justkui tähendusega number, sest sellesse perioodi jäävad ta kolm teadvusekaotust ja koomasse langemist. „Õnneks oli kõigil kolmel korral abikaasa kodus. Ilma temata oleks ma ammuilma seal,“ noogutab ta peaga lae, st taeva suunas.