Meil kummalgi ei ole enam valus

Sa tulid vallutasid, omastasid ja siis hülgasid.
Peale seda valus kõik suust ja hingest sülgasin.

Nägin ammu seda tühja pilku,
kuid jäin ikkagi su külge rippu.
Olin reedetud ja tühine,
kuid elukool on ühine.

Oled minu mälestuste kaustas, armas ürgmees
ja naudingud, mida pakkusid, olid ka ürgsed kui vool jõevees.
Mina siin mõtisklemas looja reeglitest, mis sulatas mu valu.
Sina seal jõe ääres, karvane rind ja kirves käes, langetamas salu.

Õpin armastama ja ei klammerdu,
lubades kõigil olla nagu nad on.
Ja luban ka endal olla nagu olen,
püüdmata end sundida olema keegi, kes peaksin olema teiste meelest,
aga kuhu ma ei sobitu loomu poolest .

Ja südames säilitan oma leegi.

Aga alati tea, kallis,
eriti kui päevad on külmad ja hallid
minu armastus on nüüd veelgi suurem,
aga see pole meile enam koorem.

Tean alati, kus on see väike maja,
kui ikkagi mõistad, et sul on mind vaja.

Sa tulid, nägid ja võitsid.
Instinktiga ja toorelt mind võtsid.
Mis peamine, meil kummalgi ei ole valus.
Meil kummalgi ei ole enam valus.